sisemine ilu

rasvased juuksed
räpane pilk
targad, mõtlemapanevad lauseehitused
elunäinud marmorkaussi põrkab vaikselt roostetanud veetilk

valgus,
valgus tuleb
vaarikamaitselise õhtu endasse imeb
boheemlased saadab magama
öö
öö, milles on liiga vähe elu



paletil segab sinepikollast paksu massi,
massi, mida kutsutakse värviks
vaikne viis huulil
sosistab unelaulu
ja me magame
ennastunustavalt, roostetanud raudvoodil
ja sa oled nii nii ilus