mis hoiab värskeid haavu oma taskupõhjas
kohtleb ülekohtuselt kõiki, kes on nõrgad
aga selles kurbuses on midagi,
pärlendavates öödes, mida ma kannan ümber käsivarte
ja sellel pole väga vigagi,
sest ma juba tean seda, tean seda rusuvat tusasust
see on nagu müür, mis vajub enesehävituslikult kildudeks
aga ometigi sisaldab see endas mingit magusat lootust ja kindlust, millele on võimalik toetuda ja mida on võimatu käest lasta
kurbus on mugav nagu oma voodi pärast pikka reisi
selles on sõltuvusttekitav aisting, et siia ma kuulun
nukrus on mu armastatu, kallikene, kes hoiab mind oma õõnsas embuses
ja kelle mürk voolab mu soontes
purpuröödes, suurepärastes aedades, just siin, lootustes
