siin on õhtud magusad. selles õrnas kaneelivines ja sinu naha tekstuuris. taevas helgib plüüskardinate vahelt nagu valge pärlmutter, millesse on segatud tilgake konjakit. läikival tammeparketil säravad vastu märjad jalajäljed vannitoast kööki ja tagasi. korter lõhnab piparmündiseebiselt ja su hõrk keha liugleb bon iveri saatel mööda seda segadust. ma olen vastupanust ammu loobunud. ma olen segadus keset segadust. nagu ka õues pekslev vihm, millest tekkinud lombid voolavad mu peas. sulgen aknaluugid ja silmad ning istun su sülle. sõrmed silitamas närviliselt krobelist lauaserva, suudlen su verevaid huuli, mille vahelt immitseb õrn suitsuvine. pehmeid nartsissikarva kuldlokke, millelt tilgub paar värsket veepiiska mu nahale. su hääl meenutab mulle mu lemmiklaulu. su unised magamistoa silmad on nii kutsuvad ja voolavad mu meeltesse nagu vihmapiisad mööda aknaklaasi. kuskilt kaugelt õhtust kostub kellegi ennastunustav naerulagin ja kuskilt viril nutuvine. sa oled nagu värav nende kahe maailma vahel, millest üks on minu jaoks kusagil kaugel lukustatud ning mille võtme leidmine ei omanda minu jaoks sel hetkel mitte mingisugust tähtsust. ma tean, et see ei kesta kaua. ma küll ei tea, mis kell on või mis päev on, aga ma üritan neelata kogu selle hetke endasse. iga viimse kui tükikese: su hüpnotiseeriva silueti, küünlavalguse, orhideed aknalaual, kohvirõngad salvrättidel, sinu vaikse ohke, mis meenutab mesiselt nõretavat nektarit. ma tunnen su toore südame kiirenevaid lööke enda oma vastas. su haaret, mis muutub üha ahnemaks. keevalist noort nahka, mis vaatamata kõhedale ööle tuliselt kõrvetab. su teravaid sõrmenukke ja pahkluid. me oleme juba peaaegu täiskasvanud.