luikede järv

ta kinnitas oma mantlinööbid ja jälgis baleriine. nende valgeisse sukkpükstesse mässitud imepeenikesi jalgu, võrratuid näojooni ja tundis kadeduse torget. ta tahtis olla nagu nemad. isegi kui nende pilgud olid nii kiretud ja tühjad. tšaikovski kõlas ahvatlevalt. lavalaudade nagin kõlas ahvatlevalt. ta tahtis olla luik sillerdaval järvel. või siis printsess puhvkleidis. ta hoidis vaikides oma kreemjat roosikimpu ja mõtles hoolikalt, mis ema talle ütles. ''sa oled ilus, sa oled nii ilus, sa oled armastatud,'' ''pea seda meeles.'' ta unistas muinasjuttudest ja valgetest päikesevarjudest suvisel piknikul oma armastatuga. ta küpsetaks sefiirkoogikesi ja nad jooksid kihisevat puuviljajooki. ta oli väsinud sellest inetusest, peeglitest, kõigest, mis tuletas talle karmi reaalsust meelde. ta polnud ilus ja ta ema valetas. ta mõtles, mida teeb parasjagu inimene, kes ta kunagi altari ette viib. kas ta eksisteerib? võibolla on ta nina surutud mõne teise tüdruku juustesse, huuled kaelale ja kas nad siis teavad, et see on ainult ajutine? ta vaatas neid imelisi piruette ja lasi oma ilusatel mõtetel lennata. tal oli veel lootust.