punased sõstrad

insomnia hiilib ligi.. silitab mu juukseid ja hingab raskelt kuklasse. mis tunne oleks surra? mis tunne oleks olla ainult hääbuv energia? minu silmalaugude taga on surm groteskselt ilus ja habras. see on meedia õnn, statistikaparaad. karneval, milles õnnepisaratele kohta pole. üllatuspidu, mis suudab isegi uskumatud uskuma panna. see on jääv mateeria, millel pole füüsikaõpikus kohta. see maitseb nagu sefiiritort punase veiniga. natukene nõukaaegne ehk.. aga kohe kindlasti saadab seda diamanda galàse vokaal