tujud

linnatuled mööduvad. mu silmad neelavad endasse need üksikud ja eksinud pilgud, meeled haaravad ahnelt endasse alkoholivines joobnute arusaamatud sõnad, liigestes loksub pehmelt piimjas uni. mõistus on nagu üleskeeratud väsimatu mänguauto, aga su hääl summutab suurema vaevata mu peas valitseva segaduse. ainult jumal teab, mis peitub nende merrekukkunud päikeseloojangute taga, vaikselt allaandvate keevaliste hinges ja kas keegi neid kunagi veel aitab. su hääl, mida kuulsin viimati eelmisel sügisel. ma puudutan otsekui hüvastijätuks neid roostes raudväravaid, mille ees alati seisime. silitan kingatallaga kivipuru ja tunnen kehasooja salli sees vaniljelõhna. ''vanilje,'' nagu su hääle tabavus selle parfüümi oivalisust alati mitmekordistas. vaikne autode summutatud müra. nüüd ma olen üksi keset seda agooniat. kell tundub olevat täpselt nii palju, et midagi tähendusterohket võiks veel juhtuda. mu hinges on seiklushimu ühes reetliku hirmuga, kümneid pettumusi, väsimust elu ees, magusmõru närvilisust. varem sa muutsid mu labiilseks lihtsalt sellepärast, et jälgida seda mängu. kuidas mu enesekontroll kõikus ja libises ääreservadele nii lähedale, kuidas ma surusin ennast kramplikult toetuspindade poole. nüüd ma teen seda ise iseenda jaoks ja naudin seda nii meeletult. naudin seda, et ma saan sind nende hävituslike manipuleerivate mõtetega veel enda juures hoida. mis siis, et sa oled ammu läinud ja hääbunud. meie kalliskividena väärtuslik aeg nõuab veel pingutamist. sa tuled tagasi. tuled läbi selle öise metsa. tuled läbi indigosinise taeva ja hõrgu parfümeeriapoe. enam ei lähe kaua. sa tuled tagasi.