sa
tekitad minus talve igatsuse. soovi tunda lume külmust ja veresooni
ahendavat kargust. su sügavad põselohud uuristavad tee mu ihus
pesitseva eebenipuust viiulini. tekitavad tuju selle keeli sikutada
ja väänata neist välja see mesine meloodia. just nagu eelmisel
aastal. sa ei tea, kuidas ma tahaksin rebida ribadeks need riided,
pugeda veel sügavamale. veel sügavamale, meie voodisse. meie lossi. põimida peenikesed sõrmed ümber su graatsiliste ning fantastiliste
rangluude. selles hommikuses jäätunud unisuses ümbritsetuna
külmast toaõhust, pastelsest taevast, pitskardinatest, sinu
lõhnast, patjade sametisest pehmusest, clair de lune'ist. see oleks
absoluutselt ideaalne. me läheksime enesele märkamatult tagasi
esimesse öösse, kus tutvusime. flanellsärk vastu su pehmet ihu ja
värske suitsu lõhn kaevatuna tammekoorekarva juustesse. sa
tõmbaksid vaikse kergusega ära vandliluise kudumi, päästes nii mu
väsinud keha sellest koormast. libistaksid oma ilusad käed üle mu
selgroo, sosistades mulle samaaegselt prantsusekeelseid salme. võtaksid minult nagu alati selle nurgelise, rohmaka tunde ja
asendaksid selle peenekoeliste tiibade ning suhkruse hommikukohviga. minu okkaline nahk ja muljutud põlved saaksid leevendust su
pehmetest suudlustest. me lesiksime seal veel tunde. su hääl
omandaks mälestustemullas sobrades võõraid varjundeid, värelevaid
sügavaid sammaldunud jooni ja kujundeid. ma kaevaksin end sinu
valusa naha alla ja aitaksin sul paraneda. annaksin sulle enda roosid
ning valged liivaluited. meie kehad põimuksid nagu puujuured
aegunäinud mullas. järgmise ehani ja me oleksime seesmiselt nii
täitunult tühjad. ootaksime kuniks meie jäsemeisse saabuks
kiskjalikult murdev uni ja magaksime mässituna sadadesse kiududesse
ning nõiduslikesse metsadesse.
