rannas
kuulen, kuidas vihm saab üheks
mere tekstuuri ja pinnaga
ma ei mõtle eriti midagi
selles pisaraterägastikus on päikest
ja liivas portselani
nagu sinu nahas, mille vigadesse
ma üha enam ja enam armun
see siin on minu koht, et mõelda
tühjusest, kui tahan
samal ajal kui sina vajutad oma sõnadest koormatud
kogenematud huuled tema kehale
ja tema näkku ilmub soe päikene
ma tean, et ma romantiseerin su mõtetes üle
reaalsuses on kõik teine
aga ainult mina julgen väita, et tean sind päriselt
