ma leidsin ühe turvalise koha. ainukese maailmas. siit, nende seinte vahelt ja murdunud päikesekiirtest, mis põrkasid öökapi külge kleepunud veiniklaasilt tagasi. sa olid veel piisavalt unesegane ja ütlesid, et olid avamerel. ma tean, et sa kuulsid midagi selle sillerdava veekihi all. vapustavas sinikirjus päikesekumas, vaadates oma käsi, moondusid need kiusliku järjepidevusega pehmeteks siidjateks uimedeks. pärast seda sa muutusid. jäägitult. ning see hetk oli põhjus. muutusid vaikseks ja süngeks kui ookean. ma tean, et asi oli selles öös. sa näitasid mulle ette, kuidas lained liikusid, ''näe, nii'' ja vedasid aeglaselt lohaka elegantsusega käsi mööda oma õrna ihu, peopesad klammerdunult sooja naha vastas. sõrmeotsad trummeldamas vastu kaela, tahtsid sa imiteerida veepiiskade kukkumist. varsti vajusin ka mina sinna. naljakas, kuidas see kõik tundus vaid murdosa sekundite küsimus. ma ujusin su sõnadeni, mis pöördusid mu kõrvus ühtlaselt kohisevaks ja vahuseks lainepuntraks. need olid läbi imbunud otsekui mingisugusest fiktiivsest kurbusest, mis tabab neid, kes lähevad üksinda rannale. siis pöörasid sa oma pead ja su sassis blondikirjud juuksed vajusid mu silmadele, milles peegeldus sünge ning sinine ookean. ja nüüd kuulsin ma vaid õrna rütmilist lainete pekslemist vastu krobelist magamistoa seina.ma leidsin selle
sinu naha alt
ma leidsin ilu
sinu sinikirju sulestiku alt
sa tuled nii kuratlikult hästi toime
toime ilma minuta
ma näen
ma tean