ja nõnda mu õlad on väsinud kandmast
ja nõnda ma lasen vastutusel kukkuda
mullakirmeisse, sügavale põhja
mu hing on väsinud andmast
ja nõnda juhtub minuga
miks on su voodi nii külm?
tüütud päikesekiired helgivad tuhmilt
miks on su hääl nii kiretu?
pilk nii uskumatult armetu
mänguväljak on jäänud tühjaks
lapsed jooksnud linna
kunst ei tule õnnest
vahel olen vahel, ei ole mina
mõttepuud raagus, hingeks vaid närbunud roosipõõsas
ja nõnda ma lasen vastutusel kukkuda,
sügavale põhja