see hetk on jääv. vähemalt nii ta tahtis mõelda, kuid teadis, et see hääbub ja sureb nagu iga teine. ta silmad olid naelutatud aknale ja sõrmed mängisid närviliselt pudelikorgiga, mis meenutas talle veel seda pudelit, mille sisu ta just hetk tagasi sisse oli kummutanud.
''miks me nii vanad oleme?'' küsis ta vaikselt ja tema hääles kostus lisaks meeleheitele ka siirast hämmeldust. ''mina ei ole,'' vastas see isik, kes istus selle teise isiku kõrval ning nüüd olid nende mõlema pilgud eksinud öisesse vaatesse linnale ja nad istusid ning kuulasid oma südamete hääli. just sellist vaikust oli hea kuulata ja selles viibida. see ei olnud piinlik, oh ei, kaugel sellest. see vaikus oli ilus ja õrn, ehkki sellesse oli peidetud ka palju varjatud valu. nad mõlemad oleksid tahtnud seda murda, kuid teadsid, et see on väärtuslikum kui kuld. ta lootis, et temas oleks jõudu. miski ei takistanud ju neid. nad olid vabad. noored. aga tunne oli teine. lilled, mis muidu andsid toale sellele omaseks saanud armsa ja suvise lõhna, olid närbunud ja ei lõhnanud enam ammu. nad tundsid igaviku lämmatavat kägistust.