sume öö, mis neelab mu endasse.
vaikus, mis voolab mu kõrvu segatuna lapsepõlve ja morbiidsusega.
mu silmis helgib ambivalentsus, kui taban end mõtlemast,
mõtlemast sulle või siis surmale,
surmale või siis su eksistentsialistlikule jumalale.
see on imelik öö ja veel imelikum tundmus.
justkui oleks elu minuga viimaks samal tasandil, kuid ometigi nii tuntavalt kaugel.
ma olen väsinud mõtlemast, kuid veelgi enam väsinud tühjusest.
ma tahan, et maailm teaks,
teaks mu mõtteid ja valu,
ehkki see oleks vaid patuoinaste kaastunne ja kaalutletud peanoogutus.
kui palju on nad endast andnud, kui vähe on neilt võetud.
selles pimedas öös hingan endasse suve magusaid noote, tuttavaid
nagu siis kui ma tahtsin saada suureks ja olla see, kes ma pole.
ja nüüd ma olen siin, ümbritsetuna sadadest mälestustest ja pehmest tuulest,
ma ei tea veel midagi,
aga ometigi on mul kõik selge-
mulle on palju antud kuid liiga vähe võetud
aega on natukeseks veel..