laotad
vaatajate ette enda kuldkollased õied,
peidad häbelikult enda
närbunud külje ja vaatad päikesele silma.
sind kratsivad
ohakad, aga sa oled pimestatud kevadisest ilmast,
kõrgilt vaatad
korra veel neid närakaid ja edevalt žestikuleerid.
tõmba
hinge, leia ennast, kontsentreeru,
sest see pole mingi nali,
hääl
su sees on vali.
magusad tunded hääbuvad
kurvalt,
kurjakuulutavad vihmapilved võtavad võimust.
kasvatavad
su õied suuremaks,
ära veel tuhmista oma kroonlehti,
hüatsint
su silmis värvub heledamaks.
püüa piisku, ahmi õhku enne
põuda
ära ürita veel lõppu jõuda.
sina, ainukene
kriipivate ohakate keskel,
käitu targalt oma graatsiaga.
ära
küsi iial luba, kasva üle nende.
kiida taevani oma mullane
süda,
sellest tilgub hapukat mahla, las ohakad joovad
seda.
januned vee järele, tunnetad uimastavat leitsakut,
ohakad
torgivad tüütult, kasva tugevamaks, ära mõtle.
su inetus
peitub kauni kesta sees,
uputa seda enda egotsentrilises vees.