Kaugel
tühermaal, läbi roostes lukuaugu
üritad näha enda hinges
kasvavat eebenipuud.
Kuid silm ei seleta läbi okastraatide,
sul
pole võtit, pead leppima.
Mõtled vaikselt, kes sa üldse
oled,
puudutad enda juukseid ja silitad käeselga.
Mõistad,
see oledki ju sina.
Kaugel okastraadipuntras, üritad leida
enda fleksibiilsust,
see on nagu kõrb, kus on palav ja pole
vett.
Kurk kuivab ning torkiv liiv lendab valusasti silma,
su
füüsiline keha piinleb lämbes ja imalas õhus, aga vaim rändab
jääkristallides.
Sinu veidrused ja rituaalid, saladused, püüavad
rajada sulle teed.
Veel üks katse lahti rabeleda, kuid see ei
õnnestu,
tiivad on seljal kinni, ühtsus on kadunud.
On vaid
sisemus, kellega jutustada, mälestused, mis inspireerivad,
kuid
kõik, mis inspireerib sind, ei ole elu mõte, vaid perspektiiv.
Näha
iseennast läbi okastraadi, see on kunst.
Sinu enese veidrused
ja rituaalid, saladused
armu endasse ära, sest see
kullakene,
oledki tõeline sina.