lebasime haiglas teineteise kõrval, aga kõik oli endiselt ilus.
minu sädeleva lainerikihiga kaetud silmalaugude all olid ümmargused sinivalged silmamunad, millelt sai lugeda tragöödiaid. metsikuid tragöödiaid ja lugematul hulgal nähtud tühjade esikaantega raamatuid. ma juba allkirjastasin selle raamatu esikaane ja siis..
tuli hilisöö ja kui katsusid rinna kõrvalolevat tillukest auku sõrmedega, siis voolas nende vahelt välja palju palju kirsipunast kargkülma vedelikku. tuli suur auto ja kaks krigisevat kanderaami. ja kahe voodiga palat number seitsesadakuuskümmendviis.
aga mulle ikka meeldib. saan sinuga olla. ja voodi on pehmem, kui meil kodus.