kosmos

ei, see ei olnud kunagi kindel. me polnud kunagi sõbrad. me ei armastanud teineteist kunagi. aga, see oli peaaegu kindel, ma usukusin, et me olime peaaegu sõbrad ja võibolla natukene isegi armastasime. naljakas. tavaliselt tähendas armastus seda, et me olime purjus. ausalt. kainena tundus kõik nii mõttetu. tühi. sina olid lihtsalt haigutamapanevalt igav. alkohol viis meid nendesse kohtadesse, kuhu on võimalik jõuda ainult väga keerulisi ja fantaasiarohkeid mõttekäike. kohtadesse, kuhu me kainena poleks kunagi julgenud minna. me võtsime endale miljon kassi ja koera, ostsime suure maja, kus ümber oli tiik roosade luikedega. me kõndisime mööda hullult palavat rannaliiva ja suudlesime paduvihma käes. käisime kõikides maailma klubides ja pidutsesime nii nagu und poleks olemaski. me olime nagu kosmosekutsud. lendasime, olime kaaluta olekus ja armastasime. enda arvates. ilus? jah. ja ausalt ka, mul on jumala kahju. aga siis oli talv. nüüdseks üks hägune mälestus, mida võrdleksin unenäoga. ebaselge, unustusse vajunud ja müstiline. midagi, mida kunagi ei eksisteerinud. sina ja mina. lihtsalt kosmos.