''ütle seda, kurat võtaks!''
vaatan hirmunult su tapvat pilku, seda endasseneelavalt ilusat.
värisedes vastan sulle kolme näruse sõnaga:
''ma armastan sind.''
milline klišee..
pööran pea kõrvale ja jälgin maas lebavaid sammaldunud kivikesi.
peas ei ole ühtegi mõtet, ainult silmad otsivad mehaaniliselt kohta kuhu vaadata.
mehaaniliselt, et mitte vaadata sinu hirmuäratavalt lummavaid silmi.
oksad, puud, kivikesed, oh.
ma kardan sind, väga.
kardan, et annan alla, sest vaatamata kõigele, tunnen endiselt teatavat aukartust su ees.
tunnen kuidas su mürkrohelised silmad jälgivad iga mu liigutust. peas kumiseb su imeliselt kaunis hääl, mis keerleb mul öösiti kõrvus ja ei lase magada.. ma tunnen su sooja hingeõhku enda kuklal. olen langenud täielikult sinu lõksu.
''miks sa kardad mind?'', küsid naerdes. vastikult irvitades - selles ei ole grammigi mõistmist.
''ma..'' ahmin õhku, tundub nagu poleks seda piisavalt, et hingata.
kuid nähes su seletust ootavat ilmet loobun, loobun niisama raskelt, kui nõustusin üldse alustama. selle asemel ütlen ''näed, seal see ongi, päike.''
''jah, sul on õigus, hakkame minema, enne, kui päike enam peale ei hakka'' vastad enda igapäevase häälega, võttes mu käest kinni ja tõmmates mind läbi kollakate kõlksuvate jääkamakate.