tule mu aeda, unepuuduses näoga ingel
su kleit on äärest põlenud
ja ma süttin, et puudutada
su kõlbluse krobelist seina
hõõru mu jalgadele kirsiroosat kriiti
hüüa oma kurgukareda häälega mu nime
ma tean küll, et sa ropendad
ja sööd öösiti mu aias roose