siin sinu tagahoovis
me joome teed ning sa ei tea,
sa kunagi ei tea
õige vastus on kusagil seal,
plastmass sulab katki
suhkruvatt puudutab huuli
klaasikillud su silmis
mõtlen, kas sa üldse kuuled,
kui liigutan su aknaklaasi,
viskan roosid hooletult vaasi
ma armastan su kõhklusi,
need koovad võrgu ümber mu ootuste