sa tuled läbi kõliseva pärlkardina,
silmad pärani poolkinni, minu juurde.
räpane toauberik, liblikaskeletid,
mina ja sina, kellaseierite monotoonne peatumatu plõgin.
ma tunnetan sind seal ja vajun raskelt,
su läbipaistvasse embusesse,
sinu helevalgetesse silmadesse.
ma tahan, et sa teaks, ma olen nüüd igavesti siin,
ühtlase joana vaikselt voolab ajaliiv..
minu maise keha ja sinu ebamaise aura lummuses.
ja seekord ma olen kauem
