sõõmukene kristalsest unepeekri veest
hirmud kaovad hetkeks su seest
silmalaud muutuvad raskemaks
sa sulged silmad ja tõused kikivarvule
kisud rasked kammitsad lahti, kaotad kaalu
maapinna kontroll, üks, kaks, kolm
vabalangus..
keha on nii kerge
ja varbad puudutavad tähti
seal, miilide kaugusel.
lendad kassiopeiani
imetled taeva maagilist olekut
roosad virmalised ja kuldkollane uneliiv
kaunis ööelu sinu silmalaugude taga
fantaasia neelab su veelkord endasse
sa kiigud mõttepuu oksal
ja käid ära kõikjal, kuhu vähegi su unistused sind viivad
---
suudled hüvastijätuks tähti, et vajutada kinni äratuskella piinav ning liigagi realistlik lõrin
embad veel pehmet patja ja suundud siis vannituppa, inimeste ellu