sina oledki minu truu koer,
magad öösiti mu jalutsis ja limpsid paar korda tunnete kinnituseks üle näo
mul on paha, aga ma pühin näo ära ja vajun unne
kes saaks olla kuri looma peale, kes on nii truu?
kui lõviosa väljub uksest,
siis sina väljud aknast.
jõuad veel minugi kaasa tirida
nõnda vajume pilvelammaste embusesse.
öö on käre ja külm,
valame jäisest tuulest tingituna paar krokodillipisarat, kumbki ühe
tõmbad oma kirju linnusaba vaatajate ees lahti
nad vaatavad ja üllatuvad
milline värviline maailm ilma roosade prillideta
ahmin su kassisilmi endasse
sinu ja minu hõbedased unistused sulavad kokku
nagu lumi halvaks seemisnahka
me heidame teineteise kaissu
nagu kutsikad pärast tormi