Seisan
tahvli ees. Mudin närviliselt enda sõrmeotste vahel tolmust valget
kriiti ja tunnen, kuidas mu mõistus suudab kõike muud peale selle
mittemidagiütleva numbrirägastiku nii kirglikult haarata. Saaks see
hetk juba läbi. Vahin neid näruseid olevusi, keda kutsutakse
numbriteks. Nad on nii süütud ja selged. Ometigi ei mõista ma
nendevahelisi seoseid. Segadus. Täielik iiveldus. Peas trummeldab
üks lause. Ma vihkan matemaatikat! Ma vihkan matemaatikat! Vihkan!
Vihkan! Vihkan! Vaikus. Kõik loodavad mulle, nende pilgud on mulle
suunatud. Aga ma ei oska. Aidake! Kuid keegi ei saa ega oskagi
aidata. Tunnen ühte kõrvetavat pilku enda kaelal, õlgadel, kogu
kehal. See kuulub sellele vastikule mõrrale, kes istub klassi ees ja
tunnetab võimu, sest teab, et ta on hetkelise seisuga kõige targem
inimene. Värdjas. Ta küsib midagi, ma ei vasta. Seisan ja mõtlen
enda mõtteid. Ainult mullekuuluvaid, nähtamatuid. Kaitstuna kõikide
eest. Olen juba peaaegu maha rahunenud. Tahaks sealt lihtsalt ära
saada. Kellahelin. Oo, mitte kunagi enam!
Seisan
su kõrval. Mudin närviliselt enda sõrmeotste vahel suitsevat
sigaretti ja tunnen, kuidas mu mõistus ei suuda millegi muu peale
mõelda, kui sinu närvilise ja ootusäreva näo peale, mis loodab
kuulda minu suust midagi, mida ma pole kunagi julgenud öelda. Saaks
see hetk juba läbi. Vahin su imelikult pimestavaid silmi. Need on
nii süütud ja selged. Ometigi ei mõista ma, mis nende taga toimub.
Mida need näevad ja mis signaale nad sinu ajukoore alla saadavad.
Segadus. Peas trummeldab üks lause. Ma vihkan sind! Ma vihkan sind!
Vihkan! Vihkan! Vihkan! Vaikus. Sa loodad mulle. Mu pilk eksleb mööda
sätendavat öist lund. Ma ei tea, kuhu vaadata või mida vastata.
Aidake! Kui ma tean, et mitte mitte keegi ei saa mind aidata, keegi
ei tunne seda, mida mina praegu. Tunnen ühte parastavat pilku enda
huultel, silmalaugudel, kogu kehal. See kogub end kokku ja lõpetab
mu pupilli sügavustes. See kuulub sulle. Sulle, kes sa seisad mu
ees, teeseldes, et sa oled ükskõikne ja tead ammu kõike. Värdjas.
Sa närid rahulolevalt enda alahuult, vahid üles ja siis jälle
alla. Viimane mõte, mis mahub mu pähe on omakasupüüdlik. Ma
pööran sulle selja ja kõnnin minema. Sa hüüad midagi, ma ei
kuule. Nüüd olen ainult mina. Ma ei pea enam kedagi kartma, mu
kaaslasteks on minu mõtted. Esimene majanurk. Oo, mitte kunagi enam!