siin ma siis seisan, tuhandeid kilomeetreid selja taga ja kaks korda rohkem veel ees. hingan vaikselt sisse niisket ja jahedat õhku. ümberringi on udu ja hämarus. peatun hetkeks, et vaadata tagasi sinna, kus kunagi olin kõndinud. seal, kus olid seisnud just sekund tagasi sina ja mina. seal, kus oli läbi elatud kõige halvemaid aga ka ilusamaid hetki. vaatan üles ja üks vihmapiisk langeb mu näole ja veereb alla koos ühe soolase pisaraga. ma olen kaotanud kõik. kaasaarvatud iseenda ja lootuse. lootuse, et kunagi võib veel päike paista. rumal inimene. rumal sina ja rumal mina. rumal oskamatus elada. lähenev pimedus tuletab meelde, et peaksin edasi liikuma, et jõuda hommikuks sihtpunkti. hingan veel ühe korra sügavalt sisse, vaatan üle õla ja kiirendan siis sammu. ma ei vaata tagasi, mitte kunagi enam.