hommik

tundub, et ka mina olen keeruline
ja sina muutud üha paremaks..
vaatan sind arglikult ning ei mõista ennast veel,
muutud kaugemaks, salapärasemaks.

sinu silmadest vaatan pildiraamatut,
loen sõnu, mis peidetud hinge.
sissekodeeritud muusikanoote ja õitsevaid õunapuuoksi,
suve algust, päikest ning miski ei tundu enam sünge.

vallutades tipud,
kaevame end sügavamale.
magus suvi kohale kipub.
peidame,
sest vajame pimedust..

kuuma suvepimedust.