Sunday, 27 September 2009

veidramast veidram

õhus oli elektrit, indigosinine taevas kumas tuules liikuvate õrnroosade kardinate vahelt. jahe tuul puudutas nahka ja tegi juustele külma pai. istusin voodil ja lugesin sekundeid. ma teadsin, et kohe varsti heliseb telefon. aga ma ei jõudnud enam ja vajusin tagasi voodisse, pehmetesse patjadesse ja tõmbasin suure kaitsva teki üle pea. nüüd oli soe. 1, 2, 3, 7, 10.. telefonihelin.