odav armastus

südaööni on 3 minutit. joome veripunast veini, tõmbame ennast hullult pilve ja naerame, nagu poleks maailmas midagi muud. kõik hakkab hääbuma. tunnen, et see hetk on midagi, mille kohta saaks öelda elu. meeled on pisut uimased ja nõrgestatud, kuid sellegipoolest tunneme kohe ära selle loo, mis meile meeldib. tantsime. ma ausalt ei saa mitte midagi aru. tunnen ainult, kuidas mu keha liigub muusika taktis koos sinu omaga ja ma üritan leida su silmi. need on nii naljakalt läikivad ja koledad. kõik venib. naeran jälle ja ütlen kui kole sa välja näed. ,,sina ka,'' ütled sa mulle sama irvitava häälega. naeran jälle, aga nüüd koos sinuga. sa tõmbad mind käest läbi mahakoorunud värvikihiga koridori. ,,nagu õudusfilmis,'' ütlen ma. ära jäta mind siia üksi. ma olen liiga nõrk ja abitu, ma võiksin siin surra. aga sa ei jäta mind, me jõuame kööki ja suitsetame 10 sigaretti. kogu õhk, mida hingame on suitsust sinkjashall. ma tunnen, et mu kopsud on mustad ja tuhased. seegi ajab mind naerma. liigume vannituppa. ühest peeglist on saanud järsult üksteist. siis sa suudled mind. ma näen seda uduselt peeglist. küll on kole vaatepilt. meik on laialivalgunud, silmaümbrused süsimustad. me oleme liiga pilves. sinu suu maitseb nagu käärinud alkohol ja lõhnab nagu odav parfümeeriapood või peldik. ma hakkan öökima, aga ma ei suuda lõpetada. me suudleme edasi. su huuled on värvunud minu värvitud huultest hõrkpunaseks. ma olen su suudlustest nõrk. kukun pikali ja üritan leida midagi, millest kinni haarata. sa tõmbad mu püsti ja viid mu magamistuppa. viskad mu voodile pikali nagu kaltsunuku. ma ei taha midagi sinuga teha. lase mind lahti ja lase mul siit minema lennata. sa hoiad mu suud kinni, et sa saaksid mulle öelda kõik, mida oled soovinud öelda aastaid, ent pole suutnud. tahaks rabeleda, kuid ei jaksa. kuulan sind. ütled sosinal mulle kõrva, et sa ei tee mulle ausalt haiget. rahunen pisut, aga olen endiselt jõuetu. morbiidsus. kuulan sind edasi. ,,ma võin olla su clyde, ma võin olla terve igavik, ma võin olla sinu homne, ma võin olla kõik, kui ma olen pilves.'' vaikus. kõik kumiseb kõrvus ja sinu öeldud lause on halvanud mu keha, mõtted ja vereringe. ma hakkan nutma. ma tahan sind nii väga kallistada. tahan, et sa oleksid õrn mu vastu. tahan, et sa muudaksid mu perfektseks. ennastunustavalt ilusaks ja täielikuks, aga sa kisud mind valusalt juustest. meie armastus ei saaks kunagi reaalsuseks. me oleme vaid pilves ja ma ei tea, mis kurat siin toimub. löön sulle valusa hoobi, samal ajal, kui näljaselt mu kaela suudled. tõusen püsti ja üritan joosta. ma ei saa aru, kus miski asub. näen vaid tohutul hulgal uksi, meetrite kaupa põrandat ja jooksen suvalises suunas. välisuks. teen selle lahti. paar sammu mööda treppe ja olen väljas. vabadus, õhk. liigesed ja meeled on endiselt halvatud, aga ma suudan joosta. lennata. peas keerleb sinu öeldud lause, aga tänaseks aitab. ,,ma tulen homme tagasi,'' karjun nii kõvasti kui jaksan ja jooksen valguse poole.