jookse mööda põldu põldu, keeruta.
tõmba oma taskupõhjast välja roheline kevad,
puhu see mu ümber.
praegu tunnen, et see kõik ongi optimism,
võlts ja võigas vale.
tõmbad oma taskust välja käerauad
päevast saab öö, päikesest kuu
joon kõrrega su ihust kirsimahla
külma, märga.
kurgus hakkab krobeline, kibe
kirsimahl imbub,
seob mu sisemuse sõlme
kukun öö sisse, sinu sisse, heinakõrtesse
käerauad ümber su voodivõre,
sind ei ole enam ammu
ainult sinu väljamõeldud kevad
pessimistlik, inetu..
talve lõpp